Ja nii ongi, et suvi on kohe-kohe läbi ning juba paari päeva pärast on aeg oma vana elurütmi juurde naasta. Suvi on hirmus kiiresti mööda läinud, kuid kuna sel korral sain ma pisut "kastist välja vaadata" (või pigem arglikult piiluda), siis täitsa aus olles ootan ma juba seda hetke, millal lõputöö on kaitstud ning unistused ootavad püüdmist. Olen kohtunud paljude toredate inimestega, teistest puudust tundnud ning kolmandatele lootusega järgi lehvitanud, et ehk kunagi kohtub veel. Ja iga päeva, nädala ning kuuga kinnistub üha rohkem fakt, et asjad on palju mitmekihilisemad kui nad esmapilgul paistavad. Varem oli kuusk kuusk ja maja maja - ei olnud eraldi torkavat või harilikku kuuske, ei olnud silma, et märgata, kui kirjud on meie tänavad, kuidas nad jutustavad lugusid erinevatest ajajärkudest ja inimestest, kes kunagi seal on käinud. Ma ei ütle, et oleks selle teadmiseni alles hiljaaegu jõudnud, kuid viimasel ajal puudutab see mind oluliselt rohkem kui varem. Ja see tunne on hea.
Ma ei tea kuidas see nii on läinud, et sel korral olid need paar kuud olnud väga.. silmaringi avardavad ja headest emotsioonidest tihedalt täis tikitud. Ning kui mu vaist ei eksi, siis see kandub sujuvalt edasi ka sügisesse.
Post a Comment