Väike piilumispostitus eriti uudishimulikele - midagi uut on tulemas ja juba õige pea teie ees. Kuidas muidu ka läinud on, te küsite? Õige imeliselt. Suvi oli imetore ja sain teha paljusid asju esimest korda ja korrata seda, mida pole tükk aega teinud - end vabalt tundnud, nautinud ja unustanud mured (hommikuks tulevad need paratamatult tagasi, kuid see-selleks). Pole tükk aega õnnest nutnud, kuid sel suvel tegin seda. Olen tohutu hellik, kuid kuidas reageeriksid, kui sulle teises Eestimaa otsas telgis tudule jäädes lauldakse telgiukse ees sünnipäevalaulu, sest see on see öö, kui kell kukkus ja said 27 (ja jah, ma olen nüüd täitsa ametlikult juba õige mitu kuud olnud 27)? I Land Sound ja Saaremaa külastatud ning ainult heade emotsioonidega tagasi tuldud. Kuidas me pikutasime võrkkiiges käsikäes ning vaatasime, kuidas kesksuvine tähistaevas meie pea kohal lahti rullus ning võttis kõik enda embusesse - minu, sinu ja nemad.
Inimesed minu ümber on imetoredad, head ja inspireerivad. Olen lasknud liigsel negatiivsusel endast mööda lennata, võtnud aega iseendale ja üritanud leida seda, mis annab elule tõelisi värve. Sest värve ma vajan ja mingitel hetkedel, kui täiskasvanuelu tundub keeruline ja justkui tahaks mind enda alla matta, annab see lohutust ja toitu vaimule. Sest alati ei ole lihtne ja kerge, kuid just nendel hetkedel nihkuks justkui miski minus paika - enamasti ei ole asi selles, et ei oleks aega, vaid asi on selles, et.. mis on minu prioriteedid? Töö? Kodu? Suhted? Looming? Kõik ja mitte midagi?
Uus hingamine on toonud uued mõtteviisid, uued sihid ja uued tegemised.. Ning kõik need kokku on minuni toonud palju imetoredaid võimalusi. Ma olen südamest tänulik ning ootan põnevusega, mis edasi hakkab saama. Kaks näitust ühe aastanumbri sees on minu jaoks igatahes väga suur asi.
Post a Comment