Aeg on jälle küps, et vaadata korraks, mida vahepeal loonud olen ning kuidas see kõik toimunud on. Üllataval kombel on poolikute piltide postitused päris populaarsed ning kuna eelmisest korrast on pea kaks aastat möödas (aeg lendab?), siis tundsin, et on aeg see seeria siia tagasi tuua neile, kes mind Instagramis ei jälgi või tunnevad, et sellest pole piisav.
Mis kahe aastaga on muutunud? Tegelikult mitte väga palju - olen värvidele kindlaks jäänud (küvettide kõrval on näha ka tuube), kuid uusi pabereid katsetanud ning järk-järgult kolinud üle paksematele paberitele. Lisaks on seltsi tulnud valge akrüülmarker ja mõtlen, et ehk võiks akrüüli teistes toonides veel sisse tuua - annab võimalust töödele veel rohkem kihte ja detaile sisse tuua. Ja kes suudaks öelda ei veelgi rohkematele detailidele, mida kohvilauas sõbrannaga uudistada?
Ja kuidas tehnika ja töö ülesehitus on aja jooksul muutunud? Laias laastus väga ei olegi. Mulle on väga südamelähedane see meetod ja süsteem, kuidas hetkel maalin. Akvarell on täielikult südame võitnud - mulle meeldib, kui ettearvamatult võib värv käituda, kui talle selleks voli anda, samas on juba piisavalt kogemust, et teada, kuidas teda soovi korral taltsutada. Küll aga on värvikihte rohkemaks läinud ning pliiatsit törts vähemaks. Ei teagi, kas selle pärast, et nii saavad tööd kiiremini valmis ja lõpptulemus tundub puhtam, või selle pärast, et pliiatsid hakkavad otsa saama ja suurem osa tahetud värvidest on enamus ajast laost otsas.
Üks asi aga mis on kindlasti aegade algusest saadik muutumatu senini - Virsik tunneb endiselt väga suurt soovi paberitel magada (paberipress!) ja värvides püherdada (tõeline kunstihing!). Õnneks tema rõõm ei lõppe, sest pabereid ja värve on koroona-karantiinis olles tavapärasest rohkem näha olnud. Ja kuna juttu ikkagi oli tööde loomisest, siis lõpetuseks (nii nagu lubatud) ka valik progressipilte - kõikidest töödest on lõpptulemuse pildid juba jagatud ning suurem osa neist isegi oma uue omaniku leidnud. Head uudistamist!
Post a Comment