Lugu sellest, kuidas ma ühel õhtupoolikul leidsin end Egelti juurest maitsmas kõige mõnusamat kodust kooki, nautimas head seltskonda ja mängimas (ilmselt) ühe kõige vahvama kiisupoisi Bukoga. Ja kui ta isegi peaks aja jooksul otsutama, et tüdruk on ikkagi vahvam olla, ei muudaks see teda sugugi kehvemaks, sest olgem ausad - ma ei suuda ühelegi kassi(lapse)le "ei" öelda.
Loodan, et 'mjäu' seekord hääletu polnud ;)
ReplyDeletePäikest teie perelegi! Saame teine kordki kokku!