Lugu loomadest - lemmikloomadest

Eks enamus lapsi on vanematelt palunud lemmiklooma - olgu see kass või koer. Ja ma ei olnud selles osas sugugi erand. Ometigi ma (üllatus-üllatus) kassi ega koera endale kunagi ei saanud, küll aga olid mulle põhikooli- ja gümnaasiumiaegadel seltsilisteks mitu hamstrit.  Ülikooli minnes aga olin täiesti üksi ning nendel aegadel, mida võib pidada ka üpris heitlikuteks, ma endale looma ei julgenud võtta, sest iga elutempo ja -stiiliga lemmikud kaasa ei käi. Ometigi oli minu alateadvuses juba lapsest saati teadmine, et mulle tuleb üks neljakäpaline seltsiline varem või hiljem. 25 aastaselt kassi võtmist võib ilmselt lahterdada pigem selle "hiljem" alla, kuid siin ta on - juba mitu nädalat meiega rõõmsalt koos elanud, mõnede kassustega hakkama saanud (sest kassid ju ometigi koerusi ei tee?) ning tundub, et on igati rõõmus ja eluga rahul. Sest kassilaps, kes pepuga kunsti arvustab, pintsleid-pliiatseid närib ja igal võimalikul momendil süles nurru lööb, ei saa ju ometigi oma elu üle kurta? Seda enam, kui sulle nii ilusa kõlaga nimi pannakse - Virsik.

Õige pea näitan teile mõnda uut tööd ka, kuid uskuge mind - joonistamine on oluliselt raskem, kui keegi üritab pidevalt sinu asju minema lohistada või istub kohtades, kus ei peaks. Näiteks märja paberi peal. Aga me tasapisi õpime ja varsti on minu elu kindlasti palju lihtsam. Või kui mitte palju lihtsam, siis natuke lihtsam ikka. Vähemalt on rõõmu, armastust ja kodutunnet igas päevas varasemaga võrreldes rohkem.