Mõtlesin, et vahelduseks oleks hea üks postitus vahele postitada, mis ei ole joonistus - et ikka seda blogi osa ka elus hoida, mis kunagi mulle nii oluline oli. Tegelikult meeldib mulle senimaani asju talletada, kuid enamasti pole see enam virtuaalsel kujul kirja panduna - kas paberkandjal või oma mõtetes, fotodena albumis või lugudena playlistis. Sellega seoses - lausa imetabane, kuidas mõni lugu võib mõne mälestuse nii ereldalt tagasi tuua, et hakkad lausa tundma samasid lõhnasid, emotsioonidest rääkimata. Aga see ei olnud sugugi see, millest ma rääkida tahtsin. Mõtlesin, et märgin ülesse, et 2018. aprillikuu on see aeg, kui täiesti teadlikult nendin, et olen oma elustiili, suhtumist ja vaateid kohandanud endale sobivamaks - et oleksin rohkem iseenda ja oma eluga rahul (käsi südamel - olen ka). Et olen täiesti teadlikult nõus sõna võtma ja tähelepanu juhtima asjadele, mis ehk võiks olla paremini - see, et telefonidel/Internetil võiks olla meie elus väikem roll (jah, ma olen see, kes ütleb sõbrannadele, et pole okei telefoni toksida või ainult tööst rääkida - elus on nii palju teisi (ja ehk veelgi) põnevaid teemasid, mille üle arutleda), et me võiks olla rohkem "kohal" oma tegevustes, et ma leiaksin hetki, et peatuda ning lihtsalt sügavalt hingata ning olla õnnelik selle üle, mis olemas ja mis tulemas, et leiaksin veelgi rohkem aega, et veeta see oma kallite inimeste keskel, sest alati on lihtsam öelda, et kiire on, et kogeda midagi uut - uued maitsed, uued emotsioonid, uued tutvused, et olla oma otsustes rohkem keskkonnasõbralik (jah, ma võtan taaskord osa Roheväljakutsest - aga sina?). Rohkem kallistusi, rohkem paisid ja toredaid koosviibimisi, kultuuri, kunsti, kirjandust ja jagatud armastust.. Ja täiesti teadlikult olen valmis selleks, et kõik ei nõustu minuga, sest alati on lisaks elustiilile-mõtteviisile A ka lahendus B, C ja D ning see on täiesti okei. Ehk teisisõnu - jah, ma kustutasin oma Instagrami konto ning ma pole päevagi oma otsust kahetsenud. Ma ei tundnud, et oleksin seda enam vajanud - fotosid saan jagada sõpradega, kes külla tulevad ja soovivad albumeid vaadata, ma ei tundnud enam, et need südamekesed pildi all suurt midagi mulle annavad või see, kui palju jälgijaid mul on - kõik see tundus nii teisejärguline, ebaoluline ja ebavajalik. Lihtsalt (veel) üks koht, kus kulutada oma aega scrollimise ja teiste elude elamise peale (ja enda oma jagamise peale - kas päris kõik peavad teadma, kus ja kellega ma käin?). Ning kõike kokku võttes võin öelda, et, jah, ma olen rohkem õnnelik ja eluga rahul. Tean, et ma olen õigel teel ning ma ootan rõõmuga kõike seda, mida elul mulle pakkuda on.
Ja et asi liiga tõsiseks ei läheks, siis lõpetuseks paar pilti minust ja üks ostukäruga kass - sest.. miks mitte?
Post a Comment