See on üks üpris eriskummaline suvi - ma pole ilmselt ükski suvi pidanud kokku puutuma nii palju remontimisega või nii palju kordi saanud öelda: "See on see aasta, kui sain/tegin esimest korda... " Näiteks olen praeguseks hetkeks veetnud esimese päeva 23-aastasena ja täitsa aus olla, on see täpselt samasugune tunne nagu olla viimast päeva 22-aastane. Värvimiste, tapetseerimiste, ATV-sõitude ja vanuse arvutamiste vahele on aga mahtunud ka mitu õige mõnusat jalutuskäiku Emajõe kaldal, mõned koogisöömised ja vahvad hetked kodulinnas.. ja muidugi ülikooli teavitus, mis saabus sünnipäeva hommikul kirjaga "vastuvõetav" ning ootab veel kinnitamist. Mõnikord on hea visata muremõtted hetkeks nurka ning vaadata enda ümber.. Kes see julges öelda, et sellest suvest asja ei saa?
Miks mulle tundus sa, kui üliarmas ja soe inimene? Eks ma arvan, et selles on kindlasti terake tõtt (selline suurem tera kohekindlasti). :)
ReplyDeleteTervitused minu kodulinna ka!
Väga vahva, kui selline tunne on tekkinud - eks ise on ennast keeruline hinnata, sest sellised arvamused on (suhteliselt) subjektiivsed. Ise muidugi tahaks endast alati mõelda kui soojast ja heatahtlikust inimesest... :)
ReplyDeleteAnnan kodulinna tervitused edasi!